Loeng annab põgusa ülevaate fotoaparaatidega mõisaprouadest, peatub lühidalt Eesti naisfotograafide rohkem ja vähem edukatel äridel tsaaririigi avarustes, kirjeldab II maailmasõja eelsete fotoäride eluolu Eestis ning vastab küsimusele, mis siis edasi sai.

Nagu iga vähegi unarusse jäetud ajaloo küsimuse juures, nii on ka naisfotograafidest rääkides esimene küsimus, kuidas neid leida? Kuigi uurija seisukohalt on veelgi huvitavamad lood sellest, kuidas naisfotograafe kaotada.
Kui esmane tõke ületatud, hakkavad ilmuma lõputud ahelad miks-küsimusi. Näiteks kuidas fotograafiks saadi? Kui paljud ja kus ametit õppisid? Kuidas stuudio omanikuks hakati? Palju teeniti? Miks pannakse stuudiole nimeks Estika, kui paralleeltänaval tegutseb juba Baltika, aga ka pigem asjatundjaid kõditavad küsimused, nagu miks on mõni fotograaf õppinud tööline, samas kui teine on oskustööline?
Lõpeks on Eesti nii väike, et siin toimuv ei saanud olla unikaalne. Mida kõneleb meile naaberriikide fotolugu ning miks Baltimaade fotoloost paralleelselt rääkimine, mis tundub esmapilgul hea mõte, seda kokkuvõttes olla ei pruugi.

Indrek Grigor (s 1981) on kuraator ja kunstikriitik, Tartu Kunstimuuseumi näituste osakonna juhataja.
28. märtsil avab ta Leedu Rahvusgaleriis näituse “Hõbetüdrukud. Baltimaade fotograafia retužeeritud ajalulugu”. Koos läti kuraatori Šelda Puķīte ja leedu fotoloolase Agnė Narušytėga kureeritud näitus on pühendatud varajastele naisfotograafidele. Grigor ja Puķīte kureerisid samanimelise näituse ja kirjastasid raamatu Eesti ja Läti autoritega ka 2020. aastal Tartu Kunstimuuseumis. Fotoloole oli pühendatud ka Grigori 2023. aastal nõukogude fotokultuuri eripäradele keskendunud näitus “Järjekord. Üks episood Tartu fotoloost”.

Pilt Lydia Taremi fotoalbumist (1933–1935). TLM F 11144